Login

Inimkaubanduse vormid

Tööorjuse mõiste

Tööorjuse ohvriks võivad langeda nii mehed kui naised, nii täiskasvanud kui lapsed.

Sunnitöö (forced labour i.k.) on igasugune töö või teenuse osutamine, mida nõutakse karistuseähvardusel ning mille osutamisega ei ole töötaja vabatahtlikult nõus.

Võlaorjus (bonded labour või debt bondage i.k) on selline olukorda, kus laenu tagatiseks

kasutatakse võlgniku tööpanust, kuigi töötamisega ei kaasne laenu vähendamist ega

kustutamist või ei vasta töö pikkus või olemus laenu suurusele.

 

Sunnitööd võib esineda seoses ebaseadusliku tööga nagu kerjamine, taskuvargused,

avalikud vargused (tänaval), või seadusliku tööga seoses: töö ehitusel, kaevandamine ningpõllumajandus, samuti eramajapidamistes – n.ö koduorjuse juhtumid (domestic slavery- i.k.).„Tegijad“ selles tulusas äris ei ole ainult kaubitsejad ning nende käsilised, aga kakorrumpeerunud ametnikud ning juristid, petturid ja võltsijad, diplomaatilised isikud(perekonnad) ning need, kes saavad kasu odava tööjõu kasutamisest.

 

Laste töö – töö liik, mis väga suure tõenäosusega on ohtlik lapse tervisele ja/või füüsilisele, vaimsele, hingelisele, moraalsele ning sotsiaalsele arengule ning võib katkestada lapse haridustee. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hinnangul on maailmas 211 miljonit 5–14aastast last, keda peetakse võlaorjuses või kuritarvitatakse ebaseaduslikes tegevustes.

 

Tööorjuse ohvriks langevad väga erinevad inimesed – nende hulgas on lapsi, teismelisi, naisi, mehi. Tööorjuse ohvrid võivad tegutseda legaalsetel tegevusaladel, nt vabrikus, põllul, ehitusel, kodudes koristajate, lapsehoidjate, majapidajate, hooldajatena, aga ka olla hõivatud illegaalsetes sfäärides, nt narkokulleritena.

 

Et inimkaubanduse lõksu sattumise oht on suurem neil, kes pole täielikult kindlad oma edasistes tegevusplaanides, tuleks uurida ka seda, kuidas ja milliste kanalite kaudu potentsiaalsed eestimaalastest väljarändajad omale välismaal elamiseks rahateenimisvõimalusi otsivad. Samast uuringust selgub, et töökoha otsimisel peetakse kõige usaldusväärsemaks sõprade ja tuttavate (46.2%) ning lähisugulaste (35,3%) soovitusi ja Tööturuameti (30.1%) kaudu töö leidmist. Neile järgnevad juba oluliselt madalama usaldusväärsushinnangu saanud töövahetusprogrammid (21.4%), Internetist leitav informatsioon (21.1%) ning ajalehekuulutused (13,5%). Selliseid inimesi, kes Eestis tööd ei leia, kuid sellele vaatamata poleks ka välismaa tööpakkumistele nõus vastama, on umbes neljandik elanikkonnast (Eikla, Allik, & Toots, 2007).

 

Tööpakkumisi leiab eelkõige kuulutuslehtedest, kuid tõuseb ka interneti osatähtsus. Kuulutuste abil kutsutakse tööle tantsijateks, ettekandjateks, klienditeenindajateks jne. Pakkumisel võib olla ka lihtsalt tasuv töö välismaal. 2002. Aastal läbiviidud uurimuse kohaselt võtavad kuulutustes esitatud telefone vastu hea suhtlemis-, argumenteerimis- ja veenmisoskusega isikud (Pettai, Kase 2002). Rohkelt kasutatakse värbamiseks sotsiaalmeediat ja suhtlusvõrgustikke, kus sõlmitakse kiiresti näiline sõprus.

 

Seksuaalse ekspluateerimise mõiste

 

Kuigi enamasti langevad sellise kaubitsemise ohvriks naised, on ka mehi , kes sattuvad seksuaalse ekspluateerimise ohvriks. Ohvriks võivad olla nii täiskasvanud kui alaealised.

Seksuaalne ekspluateerimine on tegevus, mille abil isik(ud) saavad teise inimese seksuaalsust kuritarvitades isiklikku majanduslikku kasu või seksuaalset rahuldust, rikkudes samas tema inimväärikust ja õigust võrdsusele, sõltumatusele ja kehalisele ning vaimsele heaolule. Seksuaalne ekspluateerimine hõlmab seksuaalset ahistamist, vägistamist, insesti, pornograafiat ja prostitutsiooni.

 

Prostitutsioon – tasuline süstemaatiline seksuaalpartnerlus, mis on isikule ainus või põhiline sissetulekuallikas. Siia alla kuulub tänava- ja bordelliprostitutsioon, eskortteenus, „massaažisalongid“, striptiisiklubid jne. Inimkaubanduse elemendid leiame vahendustegevuse, värbamise jm prostitutsiooniga seonduvate või kaasnevate tegevuste juures.

 

Pornograafia – selline kujutamisviis, mis teisi inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes seksuaalsed toimingud labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile toob. Sageli on pornograafia seotud prostitutsiooniga – prostitueerivaid isikuid pildistatakse ja/või filmitakse, salvestisi kasutatakse ka väljapressimisel ja võimalikke tunnistajaid hirmutatakse materjalide avaldamisega.

 

„Pruut kirja teel” (mail-order-bride i.k.) – tegemist on tutvumis/abiellumiskanaliga, mis võib, aga ei pruugi olla seotud inimkaubandusega. Naise saab tellida Interneti vahendusel, valides seal sobiva välimusega ja parameetritega „abikaasa“. Naistele reklaamitakse seda võimalusena leida välismaalasest mees, meestele aga kui suurepärast võimalust leida (peamiselt) Ida-Euroopa riikidest vaeseid ja kuulekaid naisi.. Selle inimkaubanduse haru osalisteks ja kasusaajateks ei pruugi olla mitte ainult kurjategijad, vaid ka reisifirmad, hotellid, transpordifirmad jms, mis lõikavad kasu seksiturismist ja prostitutsioonist.

Eestis on keelatud alaealise prostitutsioonile kallutamine, alaealise prostitutsioonile kaasaaitamine, alaealise kasutamine pornograafilise teose valmistamiseks, lapsporno valmistamine ja võimaldamine, prostitutsiooniks ruumi kasutada andmine ja prostitutsiooni vahendamine.

 

Seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil organiseeritud inimkaubandus on see, kui kas üks või mitu füüsilist või juriidilist isikut vahendavad teist inimest seksuaalseksekspluateerimiseks ja/või transpordivad või aitavad inimesel migreeruda (niiseaduslikult kui ebaseaduslikult) eesmärgiga teda seksuaalselt ära kasutada kasähvarduste, pettuse, autoriteedi kasutamise või haavatavuse ärakasutamise kaudu.

 

 Üha raskem on eristada erinevaid inimkaubanduse vorme. Samaaegselt võib inimkaubanduse juhtumis esineda nii tööorjus kui ka  seksuaalne ekspluateerimine. Näitena võib tuua Eesti neidude värbamise striptiisiärisse välismaal, kus neidudega sõlmiti kirjalik leping ja lepingus oli märgitud, et tegemist ei ole prostitutsiooniga ega inimkaubandusega, kuid kohapeal selgus, et leping ei olnud sõlmitud tööandjaga ning neidudelt oodati lisaks tantsimisele ka seksuaalteenuseid. Lepingu alusel ei olnud aru saada, et tegemist on bordelliga, kus põhiline tegevus on seksuaalse rahulduse pakkumine, millest sõltus palk. Selles juhtumis on nii tööorjuse kui seksuaalse ekspluateerimise tunnused.

 

Elundikaubanduse mõiste

 

Inimorganite kasutamine siirdamisel on viimastel aastakümnetel püsivalt kasvanud. Elunditesiirdamine on kõige tasuvam lõppjärgus neerupuudulikkuse ravimeetod, maksa, kopsude ja südame lõppjärgus puudulikkuse korral on see lausa ainus kättesaadav ravimeetod. Siirdamisprotseduure arendatakse kogu aeg edasi, probleemiks on elundite puudus. Elundite ootenimekirjad on pikad, suremus ulatub südame, maksa või kopsu siirdamist oodates tavaliselt 15–30% ni.

 

Üks elundite puuduse võimalik tagajärg on organiseeritud kuritegelike ühenduste kauplemine inimorganitega: nad otsivad ja eemaldavad elundeid arengumaades ja toimetavad need retsipientidele Euroopa Liidus.

 

Elundikaubanduse ohvriks langenud inimeste tervis on rikutud, halvimal juhul on inimese doonoriks kasutamise tagajärjeks surm.

 

Inimkaubandus ja selle seotus organiseeritud kuritegevusega

 

Inimkaubanduse intensiivistumist globaalses mastaabis seostatakse sageli organiseeritud kuritegevuse üha suureneva rolliga. Kriminaalsete koosluste huvi kasvule inimkaubanduse vastu viitavad nimetatud sfääri 1990-ndatel aastatel paigutatud suured rahasummad. Eeldatava kasumi ja riski suhet võrreldes muu illegaalse tegevusega (näiteks uimasti- või relvaäriga) peeti väga soodsaks. Suhteliselt madal riskitase koos migratsioonivoogude kasvuga kujundasid kuritegelikele rühmituste jaoks uue ahvatleva turuniši.

 

Organiseeritud kuritegevuse ja inimkaubanduse, kui selle ühe osa, areng on toimunud üheaegselt varimajanduse ekspansiooniga. Mõnes riigis on varimajandusest saanud kogu sealse majanduselu tähtis komponent. Niisugune tendents avaldub ka arenevate demokraatlikes riikides, sealhulgas Eesti majanduses. Seetõttu “muutub mitteametliku majandustegevuse ja ametliku kuritegevuse täpne piiritlemine peaaegu võimatuks”. Kaubitsemise ohvrite töö (alates prostituutidest ja lõpetades „koduorjade” osutatud teenustega), moodustab varimajanduse niisuguse osa, kus seaduslik ettevõtlus ja kriminaalne tegevus suuresti kattuvad.